Helen Parkhurst ja Daltoni kool

kolmapäev, 6. mai 2015

Daltoni kooli idee

Kooli peamiseks ülesandeks on kujundada õpilasest isiksus ja väärtuslik ühiskonna liige, kuid Helen Parkhursti arvates ei toetanud domineeriv koolisüsteem nende eesmärkide täitmist. Koolisüsteemi iseloomustas ühetaolisus, terviku puudumine, ainete killustatus ja keskendumine „keskmistele“ õpilastele, kus õpetajad on eemalseisvad isikud, kes oma töös juhinduvad teiste tahtest ja ette antud reglementidest. Selline süsteem, kus kõik õpilased istuvad ühtmoodi pingiridade taga ja lahendavad samu ülesandeid suretab välja laste loovuse ja individuaalsuse, enim kannatavad need, kes on keskmisest rohkem- või vähem andekad. Traditsiooniline õpetamismeetod lämmatab õpilaste huvi õppimise vastu – andekamad tunnevad, et nad ei saa ennast realiseerida ning vähem andekad võitlevad raskustega, et teistega sammu pidada. Nii muutub õppimine laste jaoks päevatööks, mis on nende kohustus, saamata sellest vähimatki rõõmu.

Helen Parkhurst püüdis Daltoni plaani luues kõrvaldada need kitsaskohad, et luua kool, mis võimaldaks õpilastele kasvamist vabadust toetavas intellektuaalses keskkonnas. Parkhurst pidas oluliseks pakkuda lastele võimalust loovuse arendamiseks õhkkonnas, kus valitseb töörõõm ja töötahe ning kus lastakse lastel juhinduda loomuomasest motivatsioonist.

Oma esimesed hariduslikud katsetused viis Parkhurst läbi töötades üheklassilises maakoolis ning muudatuste teket tingis reaalne vajadus: kuna erinevate klasside õppetöö toimus ühes ruumis, siis oli vaja leida võimalus, kuidas tagada töö ja tegevus teistele klassidele, kui õpetaja ühte aitab. Sellest probleemist lähtudes tuli ta mõttele jaotada klassiruum neljaks „ainenurgaks“ ja varustada iga ainenurk vajalike materjalidega. Nendes nurkades said õpilased töötada enam-vähem iseseisvalt või vanemate õpilaste kaasabil – sellise metoodikaga suutis Parkhurst rahuldada kõikide laste teadmistehimu. Sellisest positiivsest kogemustest innustust saanuna jätkas ta Daltoni kava välja töötamist, milles ta juhindus järgmistest aspektidest:

· Enese – regulatsiooni vabadus. Õpetus peab arendama lapses tahet, iseloomu ja organiseerimisvõimet; selleks tuleb jätta lapsele suurem vabadus õppimises, võimaldades talle rohkem isetegevust ja vabastada ta klassi keskmise takistavast mõjust. Lapsed õpivad kasutama omaenda tööstiili lahendamaks ülesandeid ja probleeme.

· Enese – teadlikkuse areng. Õpilane peab teadmiste otsimiseks kasutama iseenda teadmisi ja oskusi, ta peab olema teadlik töö lõppsihist ja sellele kuluvast jõu- ja ajakulust. Võimaldab õpilastel aru saada, mida neil palutakse teha ja nad saavad võtta vastutuse viia ülesanded lõpule.

· Demokraatlik keskkond. Võimaldades õpilasele individuaalset arengut, peab hoolitsema ka tema sotsiaalsete oskuste eest. Seda peeti väga tähtsaks 20 saj alguses, mõjutajaks John Dewey. Õpilased kogunevad vabatahtlikult koos töötamiseks, õpetajad ja õpilased töötavad samade eesmärkide nimel.

(Daltoni keskkool, 1930)

Kasutatud materjal:

Samuels, S. (2012). The Dalton Plan: Pedagogy of the Past for the Future. Masters of Education Symposium, Ascham School, Australia

Pedussaar, A. (2012). The Dalton Laboratiory plan. Kirjandusarhiiv. Kasvatusest nr 5/1931

teisipäev, 5. mai 2015

Helen Parkhurst

Helen Parkhurst sündis 7 märtsil 1887 Durand´is, Wisconsinis James ja Ida Parkhursti perre. Tema vanemad tagasid talle rahuliku ja vabameelse kasvukeskkonna, mis andis Helenile võimaluse ise omas tempos maailma avastada ja tegevusi valida.

(Universiti of Wisconsis, Helen Parkhurst)

1907 lõpetas Parkhurst Wisconsini River Falls Kolledži bakalaureuse kraadiga, oma lõputöö kirjutas ta teemal „Lapse süda“, kus ta rääkis vabaks olemisest, sõltumatusest ja individualiseeritud haridusest. Peale kooli lõpetamist asus ta tööle Arkansase lähedal väikeses ühe-toalises koolimajas, kus ta õpetas üksinda 40 erinevas vanuses last. See andis talle võimaluse eksperimenteerida mitmete enda ideedega – ülesannete süsteemsus, grupiülesannete jaotus jne. Ta õpetas Washingtoni ja Wisconia osariikides 1907-1913 ja samal ajal arendas ta lähenemist õpetamisele, mida nimetas ise „Laboratory Plan“, hiljem tuntud ka kui Daltoni plaan. Parkhurst omandas magistrikraadi 1943 Yale ülikoolis.

1914 õppis Parkhurst Itaalias Rooma ülikoolis, kus ta kohtus Maria Montessoriga. Helen Parkhursti ja Maria Montessorit ühendas huvi parandada lastele antava hariduse kvaliteeti. Parkhurst töötas Montessori assistendina ja aastatel 1915-1918 juhendas ta Montessori programme Ühendriikides.

Peale seda lahkus Parkhurst Montessori juurest ning otsusas asuda tööle enda ideede ellu viimise nimel. Oma esimese katsetuse viis ta läbi erivajadustega laste peal Upway Field koolis, Pittsfieldis. Peale esimest edukat katset tutvustas ta plaani ka Daltoni keskkoolile, kus see sai märkimisväärse tähelepanu osaliseks ning paljulubava eksperimendina hakatigi seda kutsuma Daltoni plaaniks.

1920 naases Parkhurst New Yorki, et rajada Daltoni erakool, mis oleks pühendatud tema hariduslikele meetoditele. Ta juhtis kooli kuni pensionile minekuni 1942, kuid lisaks kooli juhtimisele töötas ta ka õppejõuna ning levitas Daltoni plaani üle maailma, aidates rajada koole erinevates riikides.

Daltoni plaan pälvis rahvusvahelist tähelepanu, Parkhurst andis loenguid üle maailma, rajades Daltoni koole Inglismaa, Jaapanis ja Hiinas; ta on autasustatud Hollandlaste, Jaapanlast ja Hiinlaste poolt panuse eest, mis ta on andnud nende haridussüsteemi arendamiseks. Tema raamat „Education on the Dalton Plan“ on avaldatud 58 keeles. Peale pensionile jäämist tootis ta mitmeid televisiooni- ja raadioprogramme. Ta avaldas 3 raamatut: Education on the Dalton Plan (1922), Work Rhythms in Education (1935) ja Exploring the Child’s World (1951).

Ta suri New Milfordis 1973.

Kasutatud materjal:

1. Litlle Dalton. Helen Parkhust. Külastatud aadressil: http://www.littledalton.com/helen-parkhurst/ [01.05.2015]

2. Special Education. (2001). Helen Parkhurst (1887-1973) a biographical sketch. Sage Publications Inc