Daltoni kooli idee

Kooli peamiseks ülesandeks on kujundada õpilasest isiksus ja väärtuslik ühiskonna liige, kuid Helen Parkhursti arvates ei toetanud domineeriv koolisüsteem nende eesmärkide täitmist. Koolisüsteemi iseloomustas ühetaolisus, terviku puudumine, ainete killustatus ja keskendumine  „keskmistele“ õpilastele, kus õpetajad on eemalseisvad isikud, kes oma töös juhinduvad teiste tahtest ja ette antud reglementidest. Selline süsteem, kus kõik õpilased istuvad ühtmoodi pingiridade taga ja lahendavad samu ülesandeid suretab välja laste loovuse ja individuaalsuse, enim kannatavad need, kes on keskmisest  rohkem- või vähem andekad. Traditsiooniline õpetamismeetod lämmatab õpilaste huvi õppimise vastu – andekamad tunnevad, et nad ei saa ennast realiseerida ning vähem andekad võitlevad raskustega, et teistega sammu pidada. Nii muutub õppimine laste jaoks päevatööks, mis on nende kohustus, saamata sellest vähimatki rõõmu.

Helen Parkhurst püüdis Daltoni plaani luues kõrvaldada need kitsaskohad, et luua kool, mis võimaldaks õpilastele kasvamist vabadust toetavas intellektuaalses keskkonnas. Parkhurst pidas oluliseks pakkuda lastele võimalust loovuse arendamiseks õhkkonnas, kus valitseb töörõõm ja töötahe ning kus lastakse lastel juhinduda loomuomasest motivatsioonist.

Oma esimesed hariduslikud katsetused viis Parkhurst läbi töötades üheklassilises maakoolis ning muudatuste teket tingis reaalne vajadus: kuna erinevate klasside õppetöö toimus ühes ruumis, siis oli vaja leida võimalus, kuidas tagada töö ja tegevus teistele klassidele, kui õpetaja ühte aitab. Sellest probleemist lähtudes tuli ta mõttele jaotada klassiruum neljaks „ainenurgaks“ ja varustada iga ainenurk vajalike materjalidega. Nendes nurkades said õpilased töötada enam-vähem iseseisvalt või vanemate õpilaste kaasabil – sellise metoodikaga suutis Parkhurst rahuldada kõikide laste teadmistehimu. Sellisest positiivsest kogemustest innustust saanuna jätkas ta Daltoni kava välja töötamist, milles ta juhindus järgmistest aspektidest:

·         Enese – regulatsiooni vabadus. Õpetus peab arendama lapses ta­het, iseloomu ja organiseerimis­võimet; selleks tuleb jätta lapsele suurem vabadus õppimises, võimaldades talle rohkem isetegevust ja vabastada ta klassi keskmise takistavast mõjust. Lapsed õpivad kasutama omaenda tööstiili lahendamaks ülesandeid ja probleeme.

·         Enese – teadlikkuse areng. Õpilane peab teadmiste otsimiseks kasutama iseenda teadmisi ja oskusi, ta peab olema teadlik töö lõppsihist ja sellele kuluvast jõu- ja ajakulust. Võimaldab õpilastel aru saada, mida neil palutakse teha ja nad saavad võtta vastutuse viia ülesanded lõpule.

·         Demokraatlik keskkond. Võimaldades õpilasele individuaalset arengut, peab hoolitsema ka tema sotsiaalsete oskuste eest. Seda peeti väga tähtsaks 20 saj alguses, mõjutajaks John Dewey. Õpilased kogunevad vabatahtlikult koos töötamiseks, õpetajad ja õpilased töötavad samade eesmärkide nimel.

                                         (Daltoni keskkool, 1930)

Kasutatud materjal:

Samuels, S. (2012). The Dalton Plan: Pedagogy of the Past for the Future. Masters of Education Symposium, Ascham School, Australia

Pedussaar, A. (2012). The Dalton Laboratiory plan. Kirjandusarhiiv. Kasvatusest nr 5/1931